Esimene päev Valencias

26.august

Pärast pikka hommikusööki ja 10-minutilist internetituuri viskas Chema meid jõe äärde maha, kus me saime maakleriga kokku. Esmeralda rääkis loomulikult ainult hispaania keeles, aga see polnud mittemingisugune probleem - vähemalt 95% jutust, mis ta rääkis, sain vaevata aru :) Ülejäänud päeva veetsime kolades mööda linna, otsisime infopunkti, tegime pilte, istusime ja jalutasime ja puhkasime ja ahhetasime, kuivõrd odavad siin riided ja jalanõud on. Mina kutsun seda "hindade võrdlemiseks" :) Päevale pani punkti SIESTA, millega me ei olnud absoluutselt arvestanud. Siesta ajal on linn täiesti välja surnud, tänavatel pole mitte ühtegi inimest, kõik poed on kinni, kõik kioskid on kinni, kõik on KINNI, inimesed magavad kuskil oma siesta und.. Seda kella kahest päeval seitsmeni õhtul välja (või siis viieni, igal juhul on see päris pikk). Aga meil ju ei olnud voodit ega midagi, kus siestatada, me olime tänaval. Kõlgutasime jalgu ja kirusime siestat. Peaaegu kolm tundi. Ohhsapühajeesusmaria kui tüütu. Aga vähemalt oli soe :D

Selle õhtu veetsime jälle Chema juures, kes ise läks küll peole, aga jättis meid ilusti korterit valvama- koos wifiga

mõned tänavapildid:

Meet Chema

Chema on meie päris-päris esimene hispaanlasest sõber! Ja vot selle mehe kohta kehtib suurepäraselt üks ilus eesti omadussõna: USKUMATU

For real, ma poleks mitte kunagi ealeski never-ever arvanud, et hispaanlased võivad olla NII sõbralikud.

Me saime temaga tuttavaks interneti kuulutuse kaudu, kus ta otsis enda korterisse üürilisi, eks see esmapilgul natuke veider oli, sest ta tõepoolest oli kuidagi liiiga sõbralik. Kuigi selleks ajaks kui me lennukisse jõudsime, oli ta juba need kaks tuba välja üürinud (miks, kui meie seda juba tahtsime, seda me ei tea), ütles ta, pärast seda kui kuulis, et meil otseselt ei ole kuskil ööbida, et ta tuleb meile vastu ja siis saame tema juures ööbida ja ta teeb meile veel õhtusöögi ka.. Hmm. No okeiii..

Kahtlane või mitte, otsustasime ikkagi tema juurde minna, vähemalt ta üle vaadata. Üksinda olles, poleks ma mittekunagi kontvõõra võõramaalasega kohe kaasa läinud, aga no, meid oli ju kaks :D

Chema

Terrass

Ta tegi meile süüa ka :)

Esimene segadus võõra kultuuriga tuli juba tema korterisse sisenedes. Astun siis ilusti sisse ja hakkan jalanõusid ära võtma, nagu eestlasele kohane, aga Chema kõndis samas otse läbi toa. Nojah siis.. Leppisime Jetega kohe ka kokku, et meie kodus sellist nalja ei ole. :)

See, mis meid Chema juures ees ootas, oli tõepoolest paradiisi sarnane. Chema seletas meile pikalt Hispaania kultuurist, Valencia vaatamisväärsustest ja ka erinevatest üritustest, mis lähiajal toimuvad. Vajalik inf ju. Ta hoolitses meie eest nagu me oleksime olnud kuninglikud kassid :D Pärast õhtusööki, kui tahtsime mustad nõud kraanikaussi viia, saime riielda, et üldse sellepeale tulime.. (hommikul hiilisime nagu väiksed lapsed, et mitte nõudepesemisega vahele jääda, uskumatu)

Ahjaa, hommik oli täpselt samasugune, selle vahega, et siis aitas ta meil korterit otsida - helistas ja uuris-puuris internetist lisaks. Seletas meile, kus on paremad rajoonid, kus kaugel mingi korter on (nendest, mis eelnevalt olid välja vaadatud) ja kui kaugele kool jääb.

Final stop: Valencia!

Poleks arvanudki, et kohvri pakkimine võib niivõrd keeruliseks osutuda. 20 kg on tegelikult ju päris palju, aga ikkagi suutsin ma oma pisikesse kohvrisse peaaegu 26 kg sisse pressida ja siis hakkas valimine: millest loobuda, mida kindlasti kaasa võtta.. ohjaaaaah. Aga hea on see, et sellised pakkimised muutuvad iga korraga järjest kergemaks, sest siis sa juba tead mida palju võtta :)

Neljapäeva hommikul kell 6 lennujaama sõites oli küll väike kartus Hispaaniasse minemise ees. Kas ma ikka saan hakkama? Mis siis kui ma ei suuda sõnagi hisp keelt rääkida? Mis siis kui me leiame kodu alles kolme nädala pärast? Mis siis kui see kutt, kes meid pidi lennujaamast peale võtma, osutub mingiks imelikuks geelipedest ligitikkujaks?? Ei noh, tegelikult ma ju üldse ei põdenud. Eieiei.

Aga teate, see kerge kartus läks suhteliselt ruttu üle ja asendus maniakaalse naeratusega :D Kohe kui lennukisse astusin, tuli naeratus suule ja uskumatu-ma-tõesti-lähen-tunne! (ja see kestis ja kestis ja kestis ja kestis....)

Kuna Valenciasse Eestist ju otse lendu ei lähe, pidime tegema ümberistumise Barcelonas. 8 tundi. Lennujaamas. Ilma päikseta. Ilma internetita. Ei, valetan, internet oli küll: 15 min tasuta ja siis maksa lolliks. Ega see pole mingi pisike Eesti küla, kus tasuta wifi on, eksjuu.

Aga pärast pikka päeva jõudsime lõpuks VALENCIASSE! - Ja tõesti, kõik ju teavad, et Hispaanias on soe ja mõnus, aga see soojus, mis sind reaalselt seal tabab - selleks ei ole võimalik valmistuda. See lihtsalt lööb pahviks :)

Kohustuslik pakin-asju-pilt

Tere, armas sõber!

Nagu sa võib-olla tead, siis otsustasin ma selle sügise veeta mitte Tartus, nagu eelnevad kaks aastat, vaid hoopis kusagil soojemas paigas – täpsemalt Valencias, Hispaanias. Nagu ka mitu tuhat kui mitte miljonit inimest enne mind, proovin ka mina seda blogimise värki, et uut seiklust võimalikult värskelt ka paarikümne aasta pärast mäletada ja loomulikult ka kodustele oma tegemistest teada anda :)

Niisiis, kas te Valenciat olete juba näinud??

või vaata hoopis wikist