Paar päeva tagasi kuulsime õhtul uksekella. Kuna tundmatud inimesed niisama esiuksest sisse ei saa ja ausalt öeldes keegi meiega otseselt siin kortermajas nii hea sõber ka ei ole, et niisama läbi hüpata, olime kergelt öeldes natukene närvilised ja uudishimulikud. Aga ukse taga ei olnud mingi röövel, norija või kiuslik korterielanik, vaid vanaisa! No mitte päriselt, aga ta oli nii sõbralik ja muhe, kergelt ümmargune ja kandis pisikesi prille :) Ta ütles meile, et ta tahtis teada, kes ta kõrval elavad ja küsida, kus me pärit oleme ning üleüldse meile näidata, et meil on naabrid. Loomulikult ei jätnud ta lõppu lisamata „Mi casa es su casa“ :D
Me olime naabrionust nii vaimustunud ja sellest, et ta nii armsalt meiega rääkima tuli, et otsustasime talle väikse kingituse teha. (tegelikult olid siin veel mõned põhjused, näiteks nad tahavad nad meid külla kutsuda, et kohalikku toidukultuuri tutvustada– olgem ausad, sellisest võimalusest ei ütleks küll ära, sest resto toit pole pooltki see, mida nad kodus ju söövad) Ahjaa, kingitusest siis - Selleks on loomulikult kõige sobivam Kalevi tume šokolaad, mis sai vahetult enne tulekut kotti visatud. Jete sidus sellele ilusa roosa paela ümber ja lisasime väikse paberilipiku kirjaga: Algo dulce de Estonia (midagi magusat Eestist)
.. ja postkasti ta potsataski.
Ootame ja ootame, kontrollime iga kord välja minnes, kas šoks on kadunud – ei midagi. Kuna ilm oli soe ja päike paistis kõrgelt nagu siin praegusel ajal tavaks, jooksime päeva paiku jõkke päevitama. Päikest ei saa ju raisku lasta! Kui tagasi koju jõudsime ootas meid ees huvitav pakike (Evelin oli vahepeal koju jõudnud ja pakikese vastu võtnud) – naabrionul oli meie kingituse üle nii hea meel, et ta trumpas meie kingituse üle ja tõi meile karbikese armsate kujukestega :D Evelin rääkis pärast, kui me tahtsime talle omakorda aitäh-kirja jätta, et ta ütles naabrionule vähemalt 15 korda gracias ja et nendest peaks ometi piisama...
Meil jälle rõõmu kui palju!
Ahjaa, ma ju mainisin, et meil on päris ohtlik „hood“. Kamraad politseinike tuli oma A-rühma tuunitud bussiga kohale ja parkis meie maja ette. Kedagi liikumas ei olnud näha. (varitsus, mis muud!) Mina ja Jete spekuleerisime, millega me kogemata nüüd vahele jäime või kas keegi kaebas meie peale.. pärast mõneminutilist arutamist jõudsime ühisele arusaamale, et küll nad kuulsid meie kurjast plaanist vanaisa juurde jõule veetma minna :D
Tegelikult on nad meie tänaval suhteliselt tihedad külalised. Kindlapeale kontrollivad Lara Crofti mängivaid pisikesi inimesi. Neil olid ju automaadid ja puha!
+ siis üks hoiatusmärk lähiümbruskonnast:
+ siis üks hoiatusmärk lähiümbruskonnast:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar