Lugu sellest, kuidas Dagny paanikat külvas

Esimesel nädalal kui me korterisse kolisime märkasin ma hommikuti nahal imelikke punne. Imelik oli see sellepärast, et sääski ju näha siin polnud, mitte ühtegi! Aga mis see muu ikka olla saab, eks. Esimene õhtu, kui Evelin meie juures magas, ärkas ka tema hommikul punnikestega üles ja tal ei olnud neid mitte 2-3 nagu minul, vaid lausa 15 ning neid tuli iga hommikuga järjest rohkem juurde. Evelin ütles kohe, et tal on kerge allergia sääsehammustuste vastu ja need on päris kindlasti sääsed, sest ta nägi ka mõnda (ta magas elutoa diivanil, mis ei ole meil just kõige uuem eks). Nii möödus nädal ja siis kaks: Evelin sai iga hommikuga vähemalt seitse punni juurde, mina keskmiselt 1-2, Jete ülepäeva mõne üksiku. Veider tõesti, sest need punnid ei olnud üldse sääsepunnide moodi. Nad küll sügelesid, kuid väga pikalt ja punetus kestis ikka mitu päeva ning mina olin kahe nädala jooksul näinud ainult üht imelikku sääsemoodi putukat.

Siis ühel ilusal pühapäeval, kui meil kodus kogemata vaba wifi-võrk oli, otsustasin ma natuke guugeldada, mis värk nende pisikeste punnidega on.

Kuna Hispaanias on püsivalt suhteliselt soe ja tegelikult on siin öösiti ringikõndides päris mitu prussakat liikvel, lugesin ma iga võimaliku putuka kohta, kes vähegi hammustavad. Keegi mainis mulle kunagi, et lõunapool võib mitmes kodus leiduda voodilutikaid ja sa võid õnne tänada kui su kodus on prussakad mitte lutikad. Ahjaa, voodilutikate hammustused on väga, ma ütlen VÄGA sarnased sääsehammustustega ja nad sügelevad ka. Emm, paaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaanika!??

Okei, võtame nüüd rahulikult, äkki asi ei ole nii hull, loeme kirpude kohta ka.. ja prussakate.. ja veel kord lutikate – ei noh, need peavad lutikad olema! Jessas, meil on LUTIKAD! Ja siis tulid kõik muud mured ka kohe: ma ei julge magama minna, kuidas ma nüüd koju veel lähen, kuidas me nendest üldse LAHTI saame – see pidi ju nii raske olema, mida me teeme!??

Ma ei tahtnud Jetet ja Evelini selle „tähtsusetu“ infoga tülitada, aga eks see oli mu äärmiselt rõõmsast näost aru saada, kui ma seda Internetist lugesin. Ma pole mitte kunagi nii suurt suurpuhastust ühes korteris läbi viinud kui sel pühapäeval. Käisin absoluutselt kõik pinnad, st ka voodivõre, madratsi, kõik nurgad, kõik-kõik, kõige kuumema vee ja kangema puhastusvahendiga üle; põrandad loomulikult topeltlahusega. Jete läks minu vaatamisest nii paanikasse ja ütles: „Issand, ma ei taha teada, mis sa lugesid, aga sa ajad mind närvi!“ (kohe lapp kätte ja käis kõik samamoodi üle nagu mina)

Õhtul läksime Jetega jõkke jalutama, kuna me polnud päeval majast väga välja saanudki. Ma otsustasin, et ma ei saa sellist asja ju ainult enda teada hoida ja rääkisin talle oma suurest avastusest. Kas ta võttis seda uudist hästi vastu? Kas keegi üldse võtaks sellist uudist hästi vastu? Eeieieiei, ikka päris suur paanika oli. Mõtlesime sadaviit võimalust, kuidas me selle probleemi lahendame, kust me mingeid vahendeid saaksime, kuidas me seda Evelinile ütleme(!), kuidas me neid öösel vältida saame ja kõike muudki.. Vanade eestlaste järgi pidavat aitama see, kui panna voodi iga jala alla veega täidetud kauss, et lutikad voodisse öösel tulla ei saaks (kuigi Internet ütles, et nad on kavalpead ja kukutavad end siis laest).. Jepjep, ilusaid unenägusid sulle ka.

Kui tuli aeg magama jääda, oli väike hirm sees küll. Kui on teada, et miskiasi on kuskil, eks siis hakkab kujutlusvõime ju 150%-lt tööle ka, aga kui ma lõpuks tule kustu panin (teatavasti kardavad lutikad valgust), siis mida ma kuulsin? – sääsepinin kõrva ääres! Ma pole mitte kunagi rõõmsam olnud sääse pininat kuuldes, mitte mitte kunagi! Esimene asi, mida hommikul Jete mulle ütles: „Ma nägin oma toas kolme SÄÄSKE, need on sääsed!!“. Trillalalatrullalalaaaa PIDU!

Aga et te teaksite, mida me siis reaalselt kartsime, siis olge lahked: http://www.bedbugs-pictures.org/

Nüüd nädal aega hiljem, võin käsi südamel öelda, et meil EI OLE mitte ühtegi halastamatut putukat korteris, see on meil nii puhas ja särav, et lausa „blingib ka pimedas“! Veidra lõhnaga diivanimure lahendasime ka ära -  see on nüüd täitesti lõhnavaba ja veelgi pehmem kui enne :)