VALENBISI! VALENBISI!

See tuli ära! See kauaoodatud kaart tuli ära! Me saame nüüd jalgrattaga Valencia vahel sõitma hakata! Ma lihtsalt ei oska mitte kuidagi seda õnne teiega jagada, aga ma olen NIIIIII rõõmus!

*Aga kui sa ei tea, mis on Valenbisi, siis see on Valencia sisene jalgratta süsteem. St üle kogu linna on paigutatud u. 275 jalgrattapunkti, kust saab endale pooleks tunniks tasuta jalgratta võtta, et järgmisesse punkti sõita (kui üle läheb, pead natuke eurosid maksma) – jalgrattaid on kokku kuskil 2750. Neid saab kasutada 24/7 - läheb sõitmiseks!

Täna kihutasime juba Valenbisiga mööda linna ringi, tegime Tour de France’i. Uskumatu kui kiiresti rattaga ikka linnas sõita saab ja kui palju aega me jalgrattaga sõites säästame :) Tilistad natuke metalset kellukest ja inimesed hüppavad kohe eest ära ning muidugimuidugi on siin peaaegu igal pool jalgratta teed.

Päeval otsisin Valencias meie piirkonna postkontorit taga, sest keegi tarkpea – Piret – oli sinna midagi saatnud. Pakike ise oli päris pisitilluke, aga sisu missugune. Piret tundis muret, et mul Hispaanias ikka liiga külm ei hakkaks ja saatis mulle ilusad tumesinised sõrmikud + Mentose kommid. Pirx, sa tunned mind vist liiga hästi :D

Aga päeva nael ei ole mitte esimene pakikene (sry Pirx), vaid Vene pood, mis me linnas kolades leidsime!

Seal oli väga palju venekeelseid raamatuid, filme, matrjoshkad, natuke portselani, kohukesi, pelmeene, jõhvikaid, nuudleid, tatart, kilu, hapukurki, vorsti-juustu, hapukoort, keefiri, lehmakomme ning kindlasti midagi veel, mida ma esimese eufooria käigus tähele ei pannud.

 

Hapukurk ja pelmeenid ja keefir ja hapukoor - mmmm

Kohukesed olid ka, aga need jõudsid enne kõhtu, kui pilditegemiseks läks

Terve tee tagasi sõites karjusime kordamööda: Pelmeenid! Hapukurk! Pelmeenid! Hapukurk! - üldse ei olnud imelik.