Missioon: Rootslased päikse kätte

Oh, ma tean, et siin viimasel ajal nii vaikne on olnud. Nii palju on juhtunud, samas nii vähe. Ei oskagi kohe vabandust leida.

28.septembri hommik oli meil siin väga-väga ilus. Kooli (st ühte loengusse) me ei jõudnudki, selle asemel läksime Jetega hoopis poodi, et olla valmis uute külaliste jaoks kaugelt Rootsist. Nele ütles juba ammu, et ta plaanib mulle külla tulla, kui ette hoiatamata tuligi sõnum: Ou, ma nüüd tulen nädalaks sulle külla ja ma võtan sõbrantsi ka kaasa! Ja nad tulidki :)

Mida me siis selle nädala aja jooksul ära tegime? Hmm..

*naersime ja naersime

*jõime Sangriat ja Tintot

*käisime rannas päevitamas

*sõime hobuseliha-bocadillot

*magasime vähe

*tegime halbu sõbrapilte

*jälgisime viipureid ja plaksutajaid (tänava elanikud)

*siestasime mõnusalt

*hüppasime riisi-kongressilt ja ühelt tandemi ürituselt ka läbi

*viisime Nele sushit sööma ja proovisime igasuguseid mereelukaid

*vaatasime šefimad peopaigad ka üle (N ja B olid ikkagi puhkusel siin)

*+skinny diping pärast pühapäevast lounge’i

*nautisime öist Valenciat niisama ka

*Tour de Valencia!

*... ja siis veel igasuguseid asju, mida siia ei kõlba kirjutada

Tegime põhjamaatüdrukute tuleku puhul esimest korda kooki ka – oi kui hea see oli.. oleks siin ainult mustikaid, punaseid sõstraid, vaarikaid, maasikaid vms, mida koogi peale panna; (seekord pidime siis banaani ja kiiviga leppima)

Päris maitsev kook tuli lõpuks

Birgit ja Nele

Hobuselihaga einesai - Nelel oli kõht nii tühi, et ta võttis suure. Missest, et me ei jõudnud väikestki ära süüa

L'Umbracles

Meil on siin peosaalis kohe voodid ka. Kui keegi peaks ära väsima, siis saab ruttu tuttu minna

Skinny Dippima minek :))

Rootsi plikade tulek lõi siin kellaajad lõplikult sassi

Mereandidega pada, Agua de Valencia ja ühed tapad ka

Pühapäev

Ikka pühapäev

Veesõja esimesed 20 sekundit

Tour de Valencia vol.2

Kolm quote'i ka, mis mind siiamaani kummitavad:

 *Birgit: Kui me siit lahkume, siis riigi keskmine IQ tase tõuseb poole võtta

*Birgit (kui nägime veidrat tänavakampa endile lähenemas): Meil on pudel ja Nele oskab peksta

*Mina (kui ma teada tahtsin, palju ma Nelele süüa pean tegema): Kui kõht sul tühi on??

Äktsionist ei olnud meil ka puudust. Näiteks üllatasid meid laupäeva hommikul kell kümme (me olime täpselt 3 tundi maganud) korteriomanikud, et meile uus telekas tuua. Ma ärkasin selle peale kui Jete minu tuppa jooksis ja kisas: „OMANIKUD ON SIIN!“ ja järgmisel sekundil olid Nele ja Birx juba minu voodis ja vaatasid paanikas silmadega mulle otsa. Niipalju siis pikast magamisest, vutt üles ja omanikke tervitama. Minu rõõmsa ja puhanud näo peale tuli perenaiselt ilus tervitus: „Hola, guapa!“ (Tere, kaunitar) --- aitäääh, nii armas :))

Oli see nüüd äsjaõpitud sarkasm või midagi muud, ma ei taha teada.

Aga kasu oli sellest niipalju, et saime šefi teleka, voodilinu, käterätte ja natuke pähe selle eest, et me üüriraha ei ole veel ära maksnud. Rääkimata sellest et perenaine oli surmkindel, et meil on siin lesbikommuun.. (quote: „Te ei magagi Jetega ühes voodis??“)

Aga rootsiplikad, mul oli teiega nii VAHVA! :*

D.

Mitu ilusat päeva tagasi - Bioparc

Septembri viimasel nädalavahetusel tuli meile kaugelt Inglismaalt külla Kristi, Jete hea sõbrants. Sai nii mõnedki huvitavad peokohad ette näidatud ja mõnusalt aega veedetud. 

Muuhulgas käisin ma siis ka Biopargis. See on nn „uue ajastu loomaaed“, kus loomad elavad vabas looduses ja mitmekesi koos – st ka erinevad liigid. Eks neid loomi on ka Eesti loomaaias mitmeid ja mitmeid kordi nähtud, aga ikkagi oli pärispäris põnev :))

Kuna oli pühapäev, siis oli rahvast rohkem kui piisavalt

Aktiivsed loomakaitsjad kohe platsis - kuigi ma ei suutnud välja mõelda, mis selles looduspargis nii ebahumaanset on, et selle vastu protestima peaks. Loomad elavad ju pmt vabas keskkonnas, igastahes on neil seal mitu korda parem seis kui mõnes muus loomapargis..

Kogu park oli jagatud erinevateks looduskeskkondadeks, mis tegi loomade leidmise üpris kergeks

Nad olid lihtsalt LIIGA roosad

Kes kui pikk on ja kus kellegi käsi on.. (Laima Leedust ja mina ja kellegi käsi)

Surikaadid - nad on niiiiiii vahvad!

  

 

Pärast mitmetunnist looduse nautimist pidin ikkagi bussiga koju minema, sest see park oli päris päris kaugel kodust, aga bussisõit võib ka põnev olla - eriti kui on sellised sõidukaaslased: (vaadake ikka tähelepanelikult)

  

Kallimusipai! :)

Dax

Lugu sellest, kuidas Dagny paanikat külvas

Esimesel nädalal kui me korterisse kolisime märkasin ma hommikuti nahal imelikke punne. Imelik oli see sellepärast, et sääski ju näha siin polnud, mitte ühtegi! Aga mis see muu ikka olla saab, eks. Esimene õhtu, kui Evelin meie juures magas, ärkas ka tema hommikul punnikestega üles ja tal ei olnud neid mitte 2-3 nagu minul, vaid lausa 15 ning neid tuli iga hommikuga järjest rohkem juurde. Evelin ütles kohe, et tal on kerge allergia sääsehammustuste vastu ja need on päris kindlasti sääsed, sest ta nägi ka mõnda (ta magas elutoa diivanil, mis ei ole meil just kõige uuem eks). Nii möödus nädal ja siis kaks: Evelin sai iga hommikuga vähemalt seitse punni juurde, mina keskmiselt 1-2, Jete ülepäeva mõne üksiku. Veider tõesti, sest need punnid ei olnud üldse sääsepunnide moodi. Nad küll sügelesid, kuid väga pikalt ja punetus kestis ikka mitu päeva ning mina olin kahe nädala jooksul näinud ainult üht imelikku sääsemoodi putukat.

Siis ühel ilusal pühapäeval, kui meil kodus kogemata vaba wifi-võrk oli, otsustasin ma natuke guugeldada, mis värk nende pisikeste punnidega on.

Kuna Hispaanias on püsivalt suhteliselt soe ja tegelikult on siin öösiti ringikõndides päris mitu prussakat liikvel, lugesin ma iga võimaliku putuka kohta, kes vähegi hammustavad. Keegi mainis mulle kunagi, et lõunapool võib mitmes kodus leiduda voodilutikaid ja sa võid õnne tänada kui su kodus on prussakad mitte lutikad. Ahjaa, voodilutikate hammustused on väga, ma ütlen VÄGA sarnased sääsehammustustega ja nad sügelevad ka. Emm, paaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaanika!??

Okei, võtame nüüd rahulikult, äkki asi ei ole nii hull, loeme kirpude kohta ka.. ja prussakate.. ja veel kord lutikate – ei noh, need peavad lutikad olema! Jessas, meil on LUTIKAD! Ja siis tulid kõik muud mured ka kohe: ma ei julge magama minna, kuidas ma nüüd koju veel lähen, kuidas me nendest üldse LAHTI saame – see pidi ju nii raske olema, mida me teeme!??

Ma ei tahtnud Jetet ja Evelini selle „tähtsusetu“ infoga tülitada, aga eks see oli mu äärmiselt rõõmsast näost aru saada, kui ma seda Internetist lugesin. Ma pole mitte kunagi nii suurt suurpuhastust ühes korteris läbi viinud kui sel pühapäeval. Käisin absoluutselt kõik pinnad, st ka voodivõre, madratsi, kõik nurgad, kõik-kõik, kõige kuumema vee ja kangema puhastusvahendiga üle; põrandad loomulikult topeltlahusega. Jete läks minu vaatamisest nii paanikasse ja ütles: „Issand, ma ei taha teada, mis sa lugesid, aga sa ajad mind närvi!“ (kohe lapp kätte ja käis kõik samamoodi üle nagu mina)

Õhtul läksime Jetega jõkke jalutama, kuna me polnud päeval majast väga välja saanudki. Ma otsustasin, et ma ei saa sellist asja ju ainult enda teada hoida ja rääkisin talle oma suurest avastusest. Kas ta võttis seda uudist hästi vastu? Kas keegi üldse võtaks sellist uudist hästi vastu? Eeieieiei, ikka päris suur paanika oli. Mõtlesime sadaviit võimalust, kuidas me selle probleemi lahendame, kust me mingeid vahendeid saaksime, kuidas me seda Evelinile ütleme(!), kuidas me neid öösel vältida saame ja kõike muudki.. Vanade eestlaste järgi pidavat aitama see, kui panna voodi iga jala alla veega täidetud kauss, et lutikad voodisse öösel tulla ei saaks (kuigi Internet ütles, et nad on kavalpead ja kukutavad end siis laest).. Jepjep, ilusaid unenägusid sulle ka.

Kui tuli aeg magama jääda, oli väike hirm sees küll. Kui on teada, et miskiasi on kuskil, eks siis hakkab kujutlusvõime ju 150%-lt tööle ka, aga kui ma lõpuks tule kustu panin (teatavasti kardavad lutikad valgust), siis mida ma kuulsin? – sääsepinin kõrva ääres! Ma pole mitte kunagi rõõmsam olnud sääse pininat kuuldes, mitte mitte kunagi! Esimene asi, mida hommikul Jete mulle ütles: „Ma nägin oma toas kolme SÄÄSKE, need on sääsed!!“. Trillalalatrullalalaaaa PIDU!

Aga et te teaksite, mida me siis reaalselt kartsime, siis olge lahked: http://www.bedbugs-pictures.org/

Nüüd nädal aega hiljem, võin käsi südamel öelda, et meil EI OLE mitte ühtegi halastamatut putukat korteris, see on meil nii puhas ja särav, et lausa „blingib ka pimedas“! Veidra lõhnaga diivanimure lahendasime ka ära -  see on nüüd täitesti lõhnavaba ja veelgi pehmem kui enne :)

Me gusta!

Suure vaevaga veame end pärast siestat kooli:

Sry, tänane prantsuse keele tund jääb ära. Jalgpall. Saate aru küll.
.. ja nii mitu korda järjest.

Koolis käimine edeneb meil siiani väga-väga jõudsalt.

Tahaks juba asjalikuks saada..

VALENBISI! VALENBISI!

See tuli ära! See kauaoodatud kaart tuli ära! Me saame nüüd jalgrattaga Valencia vahel sõitma hakata! Ma lihtsalt ei oska mitte kuidagi seda õnne teiega jagada, aga ma olen NIIIIII rõõmus!

*Aga kui sa ei tea, mis on Valenbisi, siis see on Valencia sisene jalgratta süsteem. St üle kogu linna on paigutatud u. 275 jalgrattapunkti, kust saab endale pooleks tunniks tasuta jalgratta võtta, et järgmisesse punkti sõita (kui üle läheb, pead natuke eurosid maksma) – jalgrattaid on kokku kuskil 2750. Neid saab kasutada 24/7 - läheb sõitmiseks!

Täna kihutasime juba Valenbisiga mööda linna ringi, tegime Tour de France’i. Uskumatu kui kiiresti rattaga ikka linnas sõita saab ja kui palju aega me jalgrattaga sõites säästame :) Tilistad natuke metalset kellukest ja inimesed hüppavad kohe eest ära ning muidugimuidugi on siin peaaegu igal pool jalgratta teed.

Päeval otsisin Valencias meie piirkonna postkontorit taga, sest keegi tarkpea – Piret – oli sinna midagi saatnud. Pakike ise oli päris pisitilluke, aga sisu missugune. Piret tundis muret, et mul Hispaanias ikka liiga külm ei hakkaks ja saatis mulle ilusad tumesinised sõrmikud + Mentose kommid. Pirx, sa tunned mind vist liiga hästi :D

Aga päeva nael ei ole mitte esimene pakikene (sry Pirx), vaid Vene pood, mis me linnas kolades leidsime!

Seal oli väga palju venekeelseid raamatuid, filme, matrjoshkad, natuke portselani, kohukesi, pelmeene, jõhvikaid, nuudleid, tatart, kilu, hapukurki, vorsti-juustu, hapukoort, keefiri, lehmakomme ning kindlasti midagi veel, mida ma esimese eufooria käigus tähele ei pannud.

 

Hapukurk ja pelmeenid ja keefir ja hapukoor - mmmm

Kohukesed olid ka, aga need jõudsid enne kõhtu, kui pilditegemiseks läks

Terve tee tagasi sõites karjusime kordamööda: Pelmeenid! Hapukurk! Pelmeenid! Hapukurk! - üldse ei olnud imelik.