Kultuurne pühapäev

Meil on Jetega plaan külastada Valencias olemise aja kestel vähemalt 20 muuseumit (neid on siin muidu kuskil 34) ja meil on esimesed kolm juba vaadatud!

Nädalavahetustel on ju enamikes muuseumides tavaliselt tasuta sissepääs, miks siis mitte :) Seekord otsustasime vaatama minna kauneid kunste ehk sihtpunktiks oli El museo de Bellas Artes. Veider on see, et pärast seda kui olime turvamehele öelnud kiire Hola küsis ta meilt kohe inglise keeles, kus me pärit oleme – peaks vist rohkem rannas käima ja juuksed tumemustaks värvima..

Nagu kunstimuuseum ikka, oli ka see lihtsalt võrratu. Nii palju erinevaid autoreid mitmetest sajanditest. Okei, päris Louvre’iga seda võrrelda ei saa, aga meile igatahes meeldis ja tekitas hea tunde. Pärast avastasime selle sama muuseumi lähedalt veel teisegi: loodusteaduste muuseumi, mis oli küll natuke väiksematele mõeldud, aga me ei saanud ju ometi minemata jätta! Katsusime ja vaatasime kõike, mis ette jäi; kuulasime linnulaulu, vaatasime dinosauruste skelette, nägime, mis looduspargid Valencias on ja milline on nende olukord ning kordasime muidu viienda-kuuenda klassi loodusõpetust. Väga hea järg kunstimuuseumile :D

Hommikul välja astudes leidsime end silmitsi mitmesaja kui mitte tuhande jalgratturiga. Tuleb välja, et Valencias korraldatakse juba 15.aastat jalgrattapäeva..
 

 

My special day

(täpselt 00.00 olin ma Valencia rannas ja vaatasin kuud koos Jete ja Martiniga – nii mõnus oli!)

SÜNNIPÄEV! SÜNNIPÄEV! SÜNNIPÄEV! – nii äratas mind kell 8 hommikul Jete, kes ootas mu sünnipäeva ilmselgelt rohkem kui mina ise.. :D Tegelikult ka, ma ei tee nalja! Ta rääkis mulle terve nädal, mis me reedel teeme ja et tal on mulle hästi armas kink ja nii edasi ja nii edasi.. No pressure.

Selline ta siis oligi :)

Ma lihtsalt pidin selle kommipildi siia panema, sest see olinii kirju!

Hommikul läksime meile väga armsasse kohvikusse kohvi jooma ja kiikasime korra ka Internetti, et vaadata, kas täna linnas midagi huvitavat toimub. Pärastlõunal tahtsime end ilusaks teha ja sushit sööma minna ühte hästi roosasse restorani, aga siis tulid Martin ja Herkki ja lõid meie plaanidesse suure augu.. – lähme hoopis koseäärde ujuma! Me ei pidanud isegi seda kaaluma mitte – loomulikult lähme!

 Meie oleme ka seal!

 

Pärast mõnusat suplust hüppasid mõned külalised meilt läbi, et maitsta maitsvat, aga päris tulist mehhiko toitu, mis üks mehhiklane meie juurde valmistama tuli :) .. ja nii see päev mööduski!

 Sushi!

 

 Herkki ja Luis süüa tegemas

 Kogu kamp

 

Poola tshikk, Martin ja Kaidi

 Herkki, Luis ja Jete

 Tükk sünnipäevatordist

:)

Aitäh kõigile ilusate soovide eest! :)

Universitat de Valencia – esimene koolinädal

Kõik on uus septembrikuus! Meil ka! :) Pärast pikka puhkust ja sisseelamisperioodi on aeg uuesti tarkust koguma minna, sest tegelikult annab koolis mittekäimine päris ruttu tunda.. et siis kooli!

::Valencia Ülikoolist::

*asutatud 1499.aastal, üks vanimatest ülikoolidest Hispaanias

*~55 000 üliõpilast

*18 osakonda / teaduskonda

*ametlik keel: valenciano (katalaani) – (st kõik viidad on valencianos ja targad dokumendid loomulikult ka. Loenguplaani vaadates peab kindlasti veenduma, et ainet loetakse ikka hispaania keeles)

*Euroopas Erasmuse tudengite arvu ja populaarsuse poolest 2.kohal, pärast Granadat (samuti Hispaanias)

12. september

Kell 11 algas Erasmuslaste aktus/infotund, kus räägiti meile Valencia ülikoolist, ajaloost, suurusest ja muudest huvitavatest võimalustest, mida siin teha saab (nt on siin meeletult palju erinevaid sportimisvõimalusi – tõesti palju). Infotundi viis läbi muhe vanamees, halli pea ja mõnusa huumorimeelega, kohe vahvam oli kuulata! Lõpupoole sai küsida küsimusi, samal ajal kui hallipäine vend küsimustele vastas, tuunis järgmine rääkija oma PPT-d – lisas lõppu oma meiliaadressi, tõstis pildi peal õigesse kohta, muutis selle värvi, lisas efekti ja vaatas PPT kiirkorras üle. Muidugi oli see meile päris põnev :D, aga kahjuks ei jõudnud me lõpuni seda ära vaadata, sest ta rääkis mingist kallist geograafiaalasest reisist. (mitte et geograafia mulle ei meeldiks, lihtsalt tol hetkel ei pakkunud huvi). Mõtlesime, et saame samal ajal oma koordinaatoriga kokku ning küsida ainete ja matrikuleerimise kohta, mida meil välisüliõpilaskontoris mainiti. Õnneks mäletas Jete enam-vähem kuti nime, kes meie koordinaator olema pidi, loogiliselt võttes peaks see olema hispaania keele erialaga seotud inimene, aga me oleme erilised, me saime katalaani professori, juhhuu.

Kõigepealt küsisime infoletist, kus me leiame Miquel Nicolási. Seal ei teatud sellisest inimesest midagi. Lõpuks tuli mingi suvaline mees, kes ütles infoletis olevale naisele, et jah, ta peaks olema seitsmendal korrusel. Vedasime oma jalad Eesti mõistes kaheksandale, et teada saada, et härra Nicolás ei ole täna siin, ta tuleb homme. Sealt suunati meid edasi esimesele korrusele. Tip-tap-tip-tap alla tagasi. Sekretariaadist öeldi meile, et tulge 15.septembril infotundi, seal selgitatakse kõike täpsemalt. Okei, selge, proovime siis teine päev uuesti.

Teel koju tuli mulle huvitav telefonikõne Herkkilt, kohalikult eestlaselt, kellele ma mõni päev varem FB-s kirjutasin. Leppisime kokku, et lähme õhtul linna peale jalutama, et ta näitab meile üht teist ja me saame ka mõnele segaseks jäänud asjaolule selgitust. Imelik oli aga see, et ta mu numbrit teadis, sest enda arvates ei olnud ma talle seda andnud.. Veider. (pärast ta mainis, et ta võttis mu blogi lahti, millele ma FBs viitasin) Gotta love FB!

Kutsusime ta siis enda juurde, et pärast koos üht Erasmuse tutvumispidu tšekata. Põnev oli ka see, et keegi meist ei teadnud, milline Herkki välja näeb. Ta pani oma auto Palau de Musica juurde ja sealt on meie juurde umbes 10 meetrit tulla.. me samal ajal kiikasime terrassilt, kes nüüd nurga tagant välja tuleb :D Enne Herkkit tuli üks üleni dressides vend, sihuke tõsine NIKE – hakkasime juba lehvitama ja karjuma, kui käsi ruttu selja taha läks, sest see oli juba natuke hirmus.. Aga Herkkil oli sõber ka kaasas, Sander, ja hiljem hüppas kolmas eestlane, Martin, ka läbi. (Martin on ka Valencias Erasmusel, tuli kuskil nädal aega hiljem siia kui meie.) Kokkuvõtteks oli meil täitsa mõnus ja chill eesti õhtu :))

 

Agua de Valencia

 

Jete, Mina ja Evelin

 

 

 

Leidsime prügikasti. . .

13.september

 

Kuigi sain eelmisel päeval ikka päris hilja magama, pidime ikkagi Miqueli juurde uuesti minema, sest tahaks ju mingisugust selgust kooliasjadesse. Meie suureks üllatuseks oligi mees oma kabinetis ja täitsa asjalik ka! Minu õppeleping oli tal kohe näpus, aga Jete oma ta ei leidnud. Eestis oleks sellepeale öeldud, et sorry, tule homme uuesti või kästud sada viis asja veel teha.. aga siin ütles Miquel lihtsalt: ära muretse, küll saab – kas see sul nt meilipeal on? Enne kui Jete jõudis meilboksi lahtigi võtta, leidis ta ikkagi lepingu üles.. Jess. Miquel askeldas ja askeldas, võttis meie lepingutele templid ja kirjutas neile alla ka (kuigi need samad lehed on meil TÜ-s juba olemas, ei tea miks seda täpselt vaja on) + käskis meil ainekoodid ülikooli kodulehelt otsida. Ei tundu ju eriti raske, eks? Siis on, kui sul pole kodus Internetti, raamatukogu arvuti kasutamiseks paroole ja pole tegelikult aimu ka, kust neid ainekoode leida. Õnneks leidsime ühe paroolivaba arvuti ja suur otsimine võis alata. 

Eestis olime valinud neli ainet:

*Norma y uso correcto del español (Hispaania keele normid ja õige kasutamine)

*Historia moderna de España (Hispaania lähiajalugu)

*Lecturas contemporáneas Hispanoamérica (Ladina-Ameerika kaasaegne kirjandus)

*Segunda lengua I (teine keel ehk siis prantsuse keel)

Ainekoodid leitud, läksime filoloogia majja tagasi, et äkki saame end ära matrikuleerida. Seal öeldi meile uuesti, et välisüliõpilastele selgitatakse kõike 15.septembril ja enne seda ei saa midagi teha. Nojah siis. Aga me vähemalt saime teada, et loengud algavad meil juba KOLMAPÄEVAL!

Õhtul oli Evelini ärasaatmis-chill-out-istumine vanalinnas ehk siis tähistasime lihtsalt 13.septembrit.

14.september

Üks halb päev. Üks väga halb päev. Üks hääääästi halb päev.

Esimene loeng oli Hispaania ajalugu. Istusime mõnusalt umbsesse klassi, paari minuti pärast tulid kõik teised ka ja tund algas. Õppejõud on pisike mukitud naine, kelle hispaania keel on tegelikult suhteliselt selge ja aeglane, aga tema tund ise on väga kaootiline, vähemalt minu jaoks. Kohe kui ta sisse astus, võtsid kõik mingid prinditud materjalid välja. Me Jetega tegime suured silmad, sest meil ju ei olnud midagi! Siis algas kogu pull pihta. Õppejõud osutas mingile õpilasele ja see läks klassi ette teksti lugema (klass itsitas loomulikult) ja nii mitu korda, hiljem vastas üks õpilastest mingitele küsimustele, mis teksti lõpus olid. Ma pole nii palju oma elus tükk aega kartnud, sest ma tõesti kartsin, et ta küsib mind ja kuigi me ei saanud mitte essugi aru, ei julgenud me ära ka minna – sihuke hirm oli! See-eest klassis mingit distsipliini polnud, kõik olid tshillid – ainult meie kartsime.

Okei, pärast esimest loengut olime päris hirmul, kas siis kõik muud loengud on ka sellised!? Otsustasime pärast siestat uue hooga peale tulla, puhanuna ja värskena ning valmis õppima. Päääh, õnnestus meil jaa see! Suure vaevaga leidsime õige maja üles, kus pidi loeng toimuma. Läksin suure õhinaga klassi, sest Ladina-Ameerika kaasaegne kirjandus tundub iseenesest väga põneva ainena. (Toolid olid seal kõik ise värvi: punased, valged, mustad, sinised, rohelised – päris kihvt tegelikult). Võtsin vihiku ka kohe lahti, panin ilusa pealkirjagi ja siis tuli õppejõud klassi. Esmapilgul tundus sihuke tore ja muhe mees, tundus vähemalt asjalik! Kõik oli vahva täpselt esimesed 3 minutit, kui märkasime, et ta võttis just Ladina keele õpiku kotist välja. Nonii, Ladina-Ameerika loengus teatavasti ju ei tohiks LADINA KEEL väga oluline olla ja siis see tabas meid: „kes teist on varem ladina keelt koolis õppinud? – teeme pisikese testi!“ – Emm.. ausalt ka, ühest aastast ladina keelest täitsa piisas, ma ei taha enaaam!! Kui õppejõud selja pööras, põgenesime padavai, tagasi vaatamata..

Enda arvates oli klass ja maja õige – kus siis viga tuli? Tuleb konsulteerida tunniplaaniga, selleks uuesti rampsi ja arvuti taha.

Loomulikult ei läinud kõik nii libedalt kui ma lootsin. Tuleb välja, et Ladina-Ameerika ainet ei saagi sel sügisel võtta, sest seda loetakse ainult kevadel. Emm, kuulge-kuulge, kas oli vaja siis õppelepingule alla kirjutada, kui ma seda ainet üldse võtta ei saa – kelle bläkk?

Pärast kaht ilmselgelt halvasti lõppenud loengut arvasime heaks vähemalt prantsuse keelde minna – ainult selleks, et teada saada, et loeng jääb ära. FML.

Pole muud kui poodi ja halva-päeva-materjal korvi. Kui see natuke segaseks jäi, siis tõepoolest, me olime väga-väga õnnelikud kogu see aeg.

(õhtu poole läksime eesti poiste ja ühe mehhiklasega kohalikku lokaali ka - puhtast uudishimust).

15.september

Eelnev öö venis natuke pikemaks, kui plaanisime, seega oli infotunnis päris raske silmi lahti hoida – aga me saime hakkama! Meie matrikuleerimise aeg on määratud 11.oktoobrini ehk senimaani ei ole meil ei netiparoole, korralikku isikutunnistust ega ka ligipääsu netimaterjalidele.

Esimene korralik loeng oli ka, võrreldes eelmistega, tundus see nagu taeva kingitus. Õppejõud oli tore, sõbralik ja humoorikas. Peale meie on enamik üliõpilasi seal Erasmuslased, st väga palju piinlikke olukordi ei tohiks ette tulla :))

Ahjaa, sellel päeval otsin ma oma elu kalleimad õppematerjalid (ühe aine omad)  – kokku 49 EUROT ühe raamatu ja hunniku paberi eest. Me olime ikka sihukesed rõõmurullid terve päev :D

Minu semestri tunniplaan Valencias:

Esmaspäev

12-14 Hispaania keele normid ja õige kasutamine

Teisipäev

vaba

Kolmapäev

12-13 Hispaania lähiajalugu

19-21 Prantsuse keel

Neljapäev

12-14 Hispaania keele normid ja õige kasutamine

Reede

17-19 Prantsuse keel

Tundub päris raske, eks!??

Kinoskäik Hispaania moodi

Paar päeva tagasi avastasime vanalinnas ringi jalutades, et siin on päris mitu kino (kahe kino vahe näiteks oli kõige rohkem 200 m) ja kuna filmielamus võõral maal on alati üks To-Do-Listi esiotsa punktidest, siis mõtlesime, miks ma mitte üks linnuke juurde saada! (Tegelikult jääb meie vanalinnakäigu tee peale ühe filmi poster, mis tundus nii äge, et me ei suutnud enam vastu panna)

Mida ikka vaatama minna, kui mitte multikat, eks :) Lihtne, arusaadav ja peaaegu võimatu on halva filmi otsa sattuda  - ehk siis ANIMALS UNITED 3D

Arvestasime algul, et kinopilet maksab kuskil 6 eurot, vähemalt see oli piletite keskmine hind, mis me plakatitel nägime. Aga oh seda üllatust, kui teenindaja küsib meie käest hoopis 8,60. Arusaadav ka, 3D film, reede pärastlõuna, aga no ikkagi.

Kuidas siis üks tavaline kinoskäik siin Hispaanias välja näeb? Lubage ma seletan.

Kõigepealt annavad nad kahe inimese peale neli pilet, kerge matemaatika ütleb, et kaks ühele ja kaks teisele. Ühe annad sa ära kohe alguses, kui kinomajja päriselt sisened, teise jätad natukeseks enda kätte. Kohe pärast sisenemist on vasakut kätt popkorni, coca ja muude maiustuste letike, nagu tavaliselt. Sellega see tavalisus ka piirdus.

Kino asub kolmel korrusel, sel on 14 saali (või isegi rohkem..), igas saalis erinev film ja need pole mingid kitsad Tartu Ekraani saalid; need on suured, õhutatud ja isegi väga-väga pikkadel inimestel on jalaruumi. Saali sisenedes võetakse siis n-ö teine pilet. Kui Eestis ostetakse pilet tavaliselt istekoha järgi, siis siin meile sellist võimalust ei antud. Jah, ISTU KUHU TAHAD. Ette, taha, keskele, teise inimese kõrvale või üksi, või seisa püsti.. Õnneks me olime 20 minutit varem kohal, seega oli meil päris mitu kohta, mille vahel valida (tegelikult vaatas peale meie seda multikat veel umbes 15 inimest). Istmed on pigem kontoritoolide moodi, mugavad ja mõnusad, aga kui peale istud, siis tekib Pöial-Liisi tunne (sellepärast olid ukse kõrval ka istmekõrgendused pisikestele inimestele, kuigi isegi mina mõtlesin filmi esimestel minutitel üht neist võtta :D)

Ahjaa, ukse peal jagas üks meeldiv noormees 3D prille ka. Andis meile prillid ja siis veel valge pakikese. Nojaaah. Puhasta ise oma prillid ära, kui neist läbi tahad näha.

Aga film ise oli supermegahüpervinge! 3D on võrreldes Eestiga ikka mitukümmend korda parem, aga see ei muudaks filmikvaliteeti: See oli tõsiselt-tõsiselt armas :) Alguses näidati uute filmide treilerid, kus üks oli „Happy Feet 2“. Me Jetega ahhetasime ja puhhetasime ja naersime ja kordasime kordamööda „nii nunnu“ või „nii armas“, kui lõpuks üks naine eestpoolt vaatas meid nii imeliku näoga, nagu oleks arvanud, et me kerge hälbega oleme.. Aga see meid ju ei takistanud!

Film oli võrdlemisi lihtne, aga nii armas... samas nii kurb, et me Jetega nutsime lahinal, nii et põsed said kogu filmi vältel ikka päris mitu korda märjaks, õigem oleks öelda, et need ei jõudnud äragi kuivada enne kui järgmised pisarad tulid. Aga ärge saage valesti aru, film oli väga väga rõõmus ja vahva! Päriselt ka :) Soovitan!

Natuke hispaania filmimaailmast ka: Sarnaselt näiteks venelastega dubleerivad ka hispaanlased kõik oma filmid. Algul tundub see väga imelik, sest pärast pikka filmialgust on harjutud ju alati inglise või eesti keelt kuulma, eriti multifilmi puhul (nt Jääaeg), aga sellega harjub väga ruttu ära. (Laulud jätsid nad õnneks tõlkimata, sest see oleks küll väga veider olnud..) Keeletasemelt oli multikas suhteliselt kerge, isegi kaheaastase õppimisaja juures, sest see on ju enamjaolt pisikestele inimestele mõeldud.

Ma pean ära mainima ka oma lemmikkoha filmis -  Billy, väike surikaat, võtab ümmarguse kivi ja puuoksa ning lööb selle kivi võimalikult kaugele, ise karjudes: „ ¡Qué moooooooooooooooolaaaaaaaa! “

¡Qué mola! – äge  (see väljend oli üks esimesi, millega meid siin Valencias tutvustati)

-----------

Aga muidu on meil igapäevaselt käsil operatsioon "Rassivahetus" ehk kui päike vähegi pilve tagant paistab, siis jõkke päevitama, kui keset päeva väga palju aega juhtub olema, siis veame end randa muidugi ka :)

Rannas on vesi nii meeletult soe, et jahutamine ei tule kõne allagi; inimesi on vähe, sest rannaala on päris suur, jahutusdušid on olemas ja keegi ei vaata sind imelikult kui natuke aega topless oled. Siin on lihtsalt NII KUUM keset päeva! - ma tean, meil on päris raske elu siinpool.

Seda kaua vist ei jätku, sest järgmisest nädalast algab kool - juhhei! Näeb uusi inimesi ja saab ehk suts targemakski :)  

Me Jetega igatahes ootame kannatamatult.

Kohalik hispaania papi aka muhe naabrionu

Paar päeva tagasi kuulsime õhtul uksekella. Kuna tundmatud inimesed niisama esiuksest sisse ei saa ja ausalt öeldes keegi meiega otseselt siin kortermajas nii hea sõber ka ei ole, et niisama läbi hüpata, olime kergelt öeldes natukene närvilised ja uudishimulikud. Aga ukse taga ei olnud mingi röövel, norija või kiuslik korterielanik, vaid vanaisa! No mitte päriselt, aga ta oli nii sõbralik ja muhe, kergelt ümmargune ja kandis pisikesi prille :) Ta ütles meile, et ta tahtis teada, kes ta kõrval elavad ja küsida, kus me pärit oleme ning üleüldse meile näidata, et meil on naabrid. Loomulikult ei jätnud ta lõppu lisamata „Mi casa es su casa“ :D 

Me olime naabrionust nii vaimustunud ja sellest, et ta nii armsalt meiega rääkima tuli, et otsustasime talle väikse kingituse teha. (tegelikult olid siin veel mõned põhjused, näiteks nad tahavad nad meid külla kutsuda, et kohalikku toidukultuuri tutvustada– olgem ausad, sellisest võimalusest ei ütleks küll ära, sest resto toit pole pooltki see, mida nad kodus ju söövad) Ahjaa, kingitusest siis - Selleks on loomulikult kõige sobivam Kalevi tume šokolaad, mis sai vahetult enne tulekut kotti visatud. Jete sidus sellele ilusa roosa paela ümber ja lisasime väikse paberilipiku kirjaga: Algo dulce de Estonia (midagi magusat Eestist)

.. ja postkasti ta potsataski.

Ootame ja ootame, kontrollime iga kord välja minnes, kas šoks on kadunud – ei midagi. Kuna ilm oli soe ja päike paistis kõrgelt nagu siin praegusel ajal tavaks, jooksime päeva paiku jõkke päevitama. Päikest ei saa ju raisku lasta! Kui tagasi koju jõudsime ootas meid ees huvitav pakike (Evelin oli vahepeal koju jõudnud ja pakikese vastu võtnud) – naabrionul oli meie kingituse üle nii hea meel, et ta trumpas meie kingituse üle ja tõi meile karbikese armsate kujukestega :D Evelin rääkis pärast, kui me tahtsime talle omakorda aitäh-kirja jätta, et ta ütles naabrionule vähemalt 15 korda gracias ja et nendest peaks ometi piisama...

Meil jälle rõõmu kui palju!

 

Ahjaa, ma ju mainisin, et meil on päris ohtlik „hood“. Kamraad politseinike tuli oma A-rühma tuunitud bussiga kohale ja parkis meie maja ette. Kedagi liikumas ei olnud näha. (varitsus, mis muud!) Mina ja Jete spekuleerisime, millega me kogemata nüüd vahele jäime või kas keegi kaebas meie peale.. pärast mõneminutilist arutamist jõudsime ühisele arusaamale, et küll nad kuulsid meie kurjast plaanist vanaisa juurde jõule veetma minna :D

 

Tegelikult on nad meie tänaval suhteliselt tihedad külalised. Kindlapeale kontrollivad Lara Crofti mängivaid pisikesi inimesi. Neil olid ju automaadid ja puha!

+ siis üks hoiatusmärk lähiümbruskonnast:

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna

  

 

 

 

Where are you? Where am I?

Kes tahab täpsemalt teada, kus ma elan või külla tulles paremini orienteeruda, siis võib visata peale sellele äärmiselt informatiivsele google-mapsi kaardile. Tahaksin rõhutada seda rohelist vooklevat ala, mis linna läbib. Jah, see tõepoolest on JÕGI ja inimesed tõesti kutsuvad seda nii, see ei ole minu väljamõeldis. Suur arv inimesi käib seal pidevalt jooksmas, iga ilmaga (ka 30 kraadise kuumusega), mängitakse jalgpalli, korvpalli, sõidetakse rattaga, rulaga, päevitatakse, peetakse pikniku, jalutatakse ja nii edasi.. seal on purskkaevud, tiigid, mõned kohvikud, pingid ja palju palju puid. Nt on „jões“ ka Gulliveri hiigelkuju. Inetu, aga sellegipoolest olemas.





Mõned pildid siis "jõest" ka